Search

estonianwithadream

Petlik ilu.

Hetkel olen ma natukene vigastatud nii, et ei sa 100% korralikult tantsida. See on ka üks põhjustest miks ma Šotimaale lähen. Lava tagune elu on päris karm. Ma olen väga õnnelik, et mul on väga toetavad õpetajad ja füsioterapeudid ümber, kes mu muresid ja draamasid kuulavad. Sest noh ma võin olla väga dramaatiline ja stressis inimene. Kindlasti olen õppinud ennast stressi all kontrollima ja mitte nii väga enam reageerima, aga hiljuti on see jälle raskeks läinud. Kindlasti kuna mu elus on nii palju muutunud viimasel ajal. Muutused on alati rasked ja ka väga huvitavad. Mina usun, et ilma muutusteta ei saa me areneda ja kasvada. And I am all about improving myself. Ma ei ole ka selline inimene, kes ootaks, kui ma näen võimalust ma võtan selle. Mu ema ütles mulle, et aga Laureen paljud inimesed töötavad kohtades, kus neile ei meeldi. Aga miks mina pean olema “paljud inimesed”? Elu on lühike, mina ei suuda nii. Mina olen lihtsalt selline inimene ja kõik. Ma ei karda midagi. Ok, tegelikult nüüd olen ma päris hirmul uute riiki kolimise pärast, aga küll see üle läheb. Ma koguaeg mõtlesin, et noh aega veel on, aga tegelikult maksan ma Norras veel ainult üks kuu üüri ja siis juba lähen. Ma tean ennast ja ma tean, et ma töötan väga kõvasti, et oma unistusi ellu viia. Teine asi mida mu ema mulle ütles oli, et aga kas sa ei tahaks alustada Eestis, siin palju lihtsam. Aga vaata lihtne pole asi mis mind kutsub. Mulle meeldib ennast proovile panna. Mulle meeldib lihtsalt täie rauaga kõike teha. Shoot for the moon, even if you miss, you will land amongs the stars. Tahaks veel meelde tuletada mida emme mulle kunagi ütles, et parem on olla purunenud kristall, kui tellis aiamüüris.  Ma ma tegelikult olen väga elevil. Ma tunnen, et olen Norrast juba kõik sisse immutanud mis annab ja nüüd tahan uusi kogemusi ja elamusi. Selline tunne, et siin on minul kõik. Ma ei tunne südames, et siin on minu koht. Ma tahan näidata oma crazyt iseloomu sealsetele õpetajatele. Ma tahan olla mina ise ja töötada selle kallal mida ma armastan. Ma tean, et minu koht on laval ja praaegu “vigastuatud” olles on väga raske siin teatri juures viibida. Miks ennast karistada, kui elul on mulle palju teisi võimalusi?

Cooking, but not really!

Ma olen viimasel ajal aru saanud, et pean oma söömis harjumusi kõvasti muutma. Näiteks ei söö ma hommikust. Ma isegi ei tea miks, ma pole nii näljane ja mul pole ka aega hommikuti, et süüa teha. See, et ma näljane pole tuleb kindlasti sellest, et ma kell 3 öösel õhtust söön. Jällegi põhjusega, et mul polnud varem aega süüa teha. Mul pole absoluutset mingit rutiini ja see on juba päris hulluks läinud. Ma pole ka just kõige fantastilisem kokk, minu go-to toit on tavaliselt pasta pestoga, kui viitsin praen kana ka sisse. Jah! Ma saan ise ka aru, et peaks nagu kokku ennast võtma. Eriti kuna ma olen päeva jooksul nii aktiivne on ju oluline, et ma korralikult sööksin. Kuigi no vahest ka peale rasket trenni või pikka tantsimist, ei taha kohe üldse süüa ja siis see lükkub jälle edasi. Ma arvan, et minu halb söögi tegemis oskus tuleb lihtsalt sellest, et ma olen laisk. Ja no võibolla vahest pole aega ka. Ja no, kes koristada viitsib, kui palju mässan toiduga tuleb kindlasti segadus (mind teades). Palju lihtsam on lihtsalt ju midagi kerget ja kiiret teha? Mis oli suht okei, aga nüüd viimasel ajal sain aru, et hallo Laureen sa pead ennast käsile võtma. Kaks viimast nädalat olen ma kodus reaalselt ainult jogurteid söönud. Thank god, et sõbrannadega väljas söömas käidud saab ja teatris lõunat kohvikus süüa saab, muidu vist ei oleks mu tervis küll ideaalne. Olen ka märganud, et mul on vähem energiat ja hommikuti ei taha kohe üldse voodist püsti tõusta nii, et täna ma otsustasin it is enough. Lubasin endale, et õpin kuidas korralikult süüa teha ja võtan selle aja, et päriselt ka toitu nautida. Ma koguaeg söön multitaskides ja kunagi otseselt selle jaoks aega ei võta. Eks see on katsumus minule, sest mulle üldse süüa teha ei meeldi. Ja ma olen kuidagi elus läbi voolanud ilma, et eriti oleksin pidanud õppima ja viitsima süüa teha. Kui ma enda endise poisiga elasin, siis eks ikka tema tegi süüa ja isegi nüüd on Nicole see, kes minu eest tavaliselt süüa teeb.

Mis ma täna proovisin?

Salati(?) retsept. Ma olen väga uhke, sest ma ise katsetasin erinevate toiduainetega ja täitsa maitsev oli. Kõigepealt praadisin krevetid mee sees, koos soola ja tšilliga. Edasi tükeldasin tomati, avokaado ja kitsejuustu, segasin need koos krevettidega ühte kaussi, lisasin pesto ja laimimahla. Võttis väha aega, mis on super ja mul oli tegelt endal ka huvitav, sest see oli üks esimesi kordi, kus ma actually oma toitu maitsestasin.

 

 

Hetke olukord!

Nende aastatega olen jõudnud ära lõpetata Oslo National Academy of Arts ja saanud kätte oma bakalauruse kraadi. Hetkel töötan ma Oslo rahvus teatris noorte balletitrupis. Õpetan teisi pisikesi tantsijaid ja teen koostööd uue ja värske Norra riide brändiga T.I.D Industries. Kuna mul on selline veider situatsioon, et bakalaurus on jah käes, aga gümnaasiumi haridust pole, siis otsustasin e-õppesse minna. Ma olen iseseisev õppija ja mulle sobib see suurepäraselt, sest isegi põhikooli ajal ei küsinud ma nii väga õpetajatelt abi vaid püütsin ise raskustest jagu saada. Elan korteris koos oma siinse parima sõbrannaga Nicolega. Meil oli selline väga veider teineteise leidmine, et käisime aasta aega samas koolis, aga no väga me ei suhelnud ja teineteist ei tundud. Kõik, aga muutus, kui ma pidin õhtustama minema oma teise sõbrannaga, kes aga kohale ei saanud tulla ning ta saatiski enda asemel Nicole. Ja noh meil oli kohe omavahel klapp ja peale seda oleme väga head sõbrannad olnud. Eks elul ongi oma huvitavad viisid ja ta oli just selline ingel keda mul tollel hetkel oma ellu vaja oli. Muidu õpin endiselt, kuidas süüa teha ja korterit korras hoida nö “täiskasvanu olla”. Praegu on mul suur segadus minul radiaatoritega, sest ilmad on külmad, aga no ma ei saa aru kummale poole radiaatoreid keerata, et need tööle läheksid. Eks need ikka töötavad, aga kui üritan veel kõrgema kraadi peale keerata, vahest see ei toimi ja töötavad just halvemini. Aa ja muidugi uuest aastast olen otsustanud minna Šotimaale näitekooli ja sealt kõrvalt ka Šotimaa rahvusballetis tantsida. Ma tunnen, et ma tahan ennast veel nii palju arendada ja eks Norras on ka juba tükk aega elatud. Õppimine on ka mulle tohutult oluline ja ma olen nii valmis enda potensiaali avastama ja Šotimaalt kõike head endasse haarama. Kõik koolid on valla, terve maailm on avatud, tuleb lihtsalt selle nimel töötada ja just see mulle meeldibki. Ei tunne ka enda südames, et tahaksin Oslos elada ja himu maailma nägemise vastu on ka suur. Eks kõigest juba rohkem teistes postitustes see oli lihtsalt selline kiire catch-up.

It is me again!

Kunagi hästi ammu (loe paar aastat tagasi) soovitasid minu sõbrad ja tuttavad, et ma kindlasti blogiksin, kuna neil olevat huvitav lugeda ja saavad nii minuga kursis olla. No eks ma siis proovisin, aga kukkusin kuidagi välja sellest. Olin üldse ära unustanud, et mul see blogi on, aga täna mulle üks vana tuttav kirjutas, et miks ma blogi enam ei pea. Tundus nagu hea idee uuesti blogima hakkata.

Esiteks kuna ma läksin kooli, kus õppimine on eesti keeles ja sain aru, et mu eesti keele oskus on ikka väga alla käinud. Siin saaksin ju seda harjutada ja praktiseerida. Kuna igapäevaselt kirjutan ja räägin inglise keeles (või norra) puutun ma suhteliselt vähe eesti keelega kokku.

Teiseks olen ma nüüd vanem ja enesekindlam ja minu jaoks on huvitavam just nüüd oma elust jutustada. Nüüd olen ma õnnelik, et ma nooremana selle blogi katki jätsin, sest kes teab mis lollusi ma oleksin kirjutanud. Ja mulle õudsalt meeldib kirjutada, kooli ajal juba tegin palju teiste kirjandeid nende eest ära, sest mulle lihtsalt meeldis. Ja endiselt meeldib. Eks tagasi kooli minekuga avastasingi uuesti, et ahaa mul ju selline kutsumus ka. Ma isegi 12 aastasena kirjutasin sellise mini raamatu, mis rääkis inimestest kes siniseks muutusid. Kusjuures ma ei ole filmi Avatar kunagi näinud nii, et ma isegi ei tea kust mul selline mõte pähe tuli.

Kolmandaks mul on suhteliselt hea kujutlusvõime ja ma olen väga kunstilembeline. Eks see kirjutamine ole omamoodi kunst. Üldse minu jaoks on väga paljud asjad elus “kunst”. Ja tsitaatides Oscar Wildet  siis “Life imitates Art far more than Art imitates Life”.

Neljandaks eks meil see blogi pidamine veres jookseb. Minu ristiema blogib, minu ema blogib, on ju loogline, et olen selle kirjutamise pisku sisse saanud. Kuna mulle jubedalt meeldib nende blogisid lugeda, loodan et neile meeldib minu oma ka lugeda.

Pildiotsingu i am back  tulemus

Psühholoogid and so on!

Ballet on palju palju keerukam, kui paistab. Just nende balleti probleemide pärast, hakkan ma psühholoogi juures käima. Pole päris nii, et ma olen väga crazy või mental. Lihtsalt osad asjad on millest ise jagu ei saa. Ja ma olen alati selline olnud, kellele väga ei meeldi lähedaste inimestega selliseid asju arutada. Eriti, kui tegu on balleti probleemidega. Ja kuna ma veedan nii palju aega iseendaga, siis on mul ainult enda mõtted peas ja enda arvamused. Lihtsalt rääkida ja mõned asjad välja selgitada on väga hea ja kasulik. Ma arvan, et maailm on nii palju arenenud, et  saadakse aru, et psühholoogi juures käimiseks ei pea puhta hull olema.

Peale selle hakkasin käima ka akupunktuuris. Ehk ühesõnaga mulle pannakse nõelad lihastesse, et kõik see pinge vabastada. Ma olen aastaid kannatanud, sest mu lihased on nii pinges, et pole osasid asju teha saanud. Ja kui tänulik ma sellele protseduurile praegu olen. Käisin ühe korra ja juba on vahet märgata. Palju kergem on kõike teha. Muidugi kõik see on kallis, aga ehk tuleb söömata olla, et jalad korda saada hahaha. Ja kui pean veel umbes neli korda käima… Aga see aitab nii kohutavalt ja see naine, kes minuga tegutseb on nii professionaalne ja tunneb väga huvi minu probleemide vastu. Isegi helistas mulle järgmisel päeval, et küsida kuidas ma ennast tunnen. Eks mu elu praegu ongi üks arstide vahel jooksmine.

Training!

Graafik on meil viimasel ajal väga tihe ja kurnav olnud. Meil oli kaks nädalalt vahetus õpetaja. Ja ta on täielik tipp. Ta töötab Londonis Royal balletiga, nii et ta töötab koos maailma tippudega. Ta näeb ja teab mis on maailmas parim. Ta on nii palju näinud ja väga intelligentne. Temalt oli kohutavalt palju õppida. Ta oli ka väga range haha, ütleb kohe nii nagu asjad on. Esimese asjana õpetas ta mulle kuidas balleti kingadel paelu siduda. Sain teada, et olen kõik need kümme aastat valesti varvaskinga paelu sidunud. Peale selle on meie koolipäevad ülim pikad. Ma ei jõua peale kooli midagi muud teha. Kaheksaks hommikul kooli ja kaheksa aeg tagasi koju. Mina naudin seda väga. Pealegi on nii palju asju mida tuleb omal käel teha. Mõned asjad, mis trennis välja ei tule või venitada, või üldse igasugusi harjutusi teha. See kõik ei piirdu ainult nende tundidega seal trennisaalis.

 

Mornings!

Minule hommikud meeldivad. Enamasti peale seda, kui mu onu mulle helistanud ja mind üles äratanud(sest ma lihtsalt ei kuule enda äratuskella) olen ma kohe üleval. Minumeelest on hommik aeg täiesti iseendale. Nii mõnus, kõik on veel pime, teen kohvi ja hakkan ennast päevaks valmis seadma. Kammin läbi oma telefoni ja pole midagi paremat, kui hommikune kohvi. Mina ei mõista inimesi, kes ei joo kohvi haha.  Hommikul saad ennast mõtestada terveks päevaks. Mina vaatan hommikuti alati midagi lõbusat. Hetkel olen pooleli sõprade vaatamisega. Seab sellise hea tooni päeva sisse. Kinda põnev on uut päeva alustada, kunagi ei tea mis juhtub või mis ees ootab. Hommikud on ka sellised väga rahulikud. Inimesed ei sabi ringi, pole palju müra, kõik asjatavad rahulikult. Ma poleks kunagi arvanud, et ma hakkan hommikuid nii väga nautima. Eestis ma ärkasin üles mõttega millal ma tagasi magama saan minna, nüüd olen excited ees ootavast päevast.

Allalaaditud fail.jpg

Venna! 

Ma arvan, et kõige rohkem jään ma igatsema oma väikest vennat. Ta on viiene ja üli armas. Selline mega nunnu vanus. Tartus olles olin kindlasti tema lemmik inimene 😉 Ta käis mul koguaeg järel ja tahtis mängida. Ma ei kujuta ette kui palju kordi ma temaga UNOt mängisin. Ja kusjuures ta võitis peaaegu iga kord. Jube kavalalt oskab mängida. Peale selle ka vaatasime me päris tihti balletti. Talle väga meeldib. Ja kui ma küsisin, et kas ta tahab ka nii tantsida vastas ta, et ei sina tahad. Hiljuti tegi ta ka oma toas nö pahandust. Kell kaksteist öösel, ta oli oma seintele joonistanud. Ta siis käis armsasti oma nuustikuga ringi ja üritas puhtaks pühkida. Ma läksin talle kohe appi, ma ei tahtnud, et emme näeks. Eks ikka suur õde päästab päeva.

Good things

Olen ikka tegelikult nautinud seda aega Eestis. Saanud lihtsalt puhata, EESTI KEELES rääkida. Olla sõprade ja perega. Ma pole pidanud ise süüa tegema yess, milline luksus. Tahaks öelda, et pesu pesi ka ema, aga ei kohe kasutati mind ära hahaha. Mulle meeldib igalepoole jala kõndida. Ma ei tea selline minu kiiks. Okey, võibolla talvel mitte nii palju, sest külm on. Tundsin puudust oma radadest, mida mööda ma kõnnin. Kõige rohkem tundisn puudust fastersi kana wrapist, sellest mis on koos fetajuustuga. Sellepärast tasub tagasi tulle iga kell.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑